Harju-Risti küla ajaloo alguseks võib pidada 1283. aastast, kui ajalooallikates mainitakse esmakordselt Külasalu küla (Cullensele). Külasalu naaberküladeks olid toona Kalamatsu küla lõunas, Kõmmaste küla idas ja Vilivalla küla läänes. 13.-14. sajandil rajati Külasallu Padise kloostri tsistertslaste poolt Risti kirik, millest tulenevalt kannavad nii kirik kui ka küla võõrkeelses kirjanduses ja kaartidel nimesid Crux või Kreuz. Veel 1725.-1726.a adramaarevisjoni ajal on juttu küll Risti mõisast (Creutzhoff), kuid küla nimena on endiselt kasutusel Külasalu (Küllasall). 18. sajandi jooksul vajub Külasalu nimi unustusse ning asendub nimetusega Kirikküla, millega paralleelselt kasutatakse ka nimekuju Risti. Nimetus Harju-Risti pärineb aastast 1977, kui Harju-Risti moodustati Kirikküla küla ja Risti asunduse, sealhulgas kolhoosikeskusesse rajatud nö uuselamurajooni liitmisel. Lõplikult hävinud Risti mõisa ümbrus omandas tõenäoliselt samal ajal nimetuse Altküla. Nõukogude ajal kuulus Harju-Risti kui Läänemere äärde viivate teede sõlmpunkt samuti kinnisesse piiritsooni. (ENE III; Heino Ridbeck ‘Padise läbi aegade’ Tln 2005; Harju-Risti ja Altküla arengukava aastateks 2010-2015)
Harju-Risti külas paikneb EELK Risti kogudus ja kirik mille kohta leiad andmeid SIIT
Harju-Ristil on 1892-1961(?) asunud ka õigeusu kogudus ja kirik ning kihelkonnakool. Nende kohta leiad andmeid SIIT ja SIIT
Harju-Risti kooli ajaloo kohta leiad infot SIIT
Harju-Risti endise postkontori kohta leiad meenutusi SIIT ja metskonna taimeaia kohta SIIT, sellest, millist sündmust tähistab Harju-Risti kalmistul asuv rõngasrist leiad ülestähenduse SIIT.
Rahvasuust on Harju-Risti küla piirkonnast kohta ülestähendatud järgmist
Kloostri vallas Risti
kihelkonnas Kirikkülas on
üks ojake, mis jookseb üle maantee põhjas lõunasse.
Sest arvatakse et kõik veed mis põhjast lõunasse jooksevad on
tervise parandava mõjuga vanalajal tarvitati seda vett haiguse
vastu, eriti katku haiguse vastu. Ja seda vett tarvitatakse täna
päeval haiguste vastu. Et seda vett tarvitati katku haiguse vastu
sai ta nime Katkoja. Oja ligidal asub talu mille nimi Katkoja. ERA II 226, 461 (3) Aleksander
Heinmaa (pärit Kirikküla Paju talust) Risti, Kloostri v., (Hattu)
Metslõugu k., Ojama Madise t. s. 1890. Koguja Erich Heinmaa s. 1925,
Audevälja algk. 6. kl. õpilane 1939
Hiiekoht Risti kirikust umbes 1/2 versta põhjaõhtu pool Tõntsu talu maa sees, kus hilja aja eest Hiie nimega talu seisnud. Vanaste on seal vist hiiemets olnud. Jung III: 113 Ris 10 < T. Asper Ristist
Tõntsu Hiie. Kirikkülas Tõntsu maa peal oli vanasti olnud suur mets. Metsas elutsenud hundid. Kui küla lambad olid laudast välja lastud, hundid olid kohe ära murdnud. Küla inimesed olid seda metsa alati kummardanud põlvili, ja olid igal õhtul palvetanud metsa poole. Praegu seal enam metsa ei kasva, kuid seda kohta kutsutakse ikkagi Tõntsu Hiieks. ERA II 165, 625 Jutustanud Leena Alvin 79 a vana Kirikkülas Paju talus. Kirjutanud Alma Laasik. Risti algk. IV kl. õpilane 12 a. v. 8. mail 1937
Liivamäe kivid. Ma olin Ristil vene kiriku juures tööl. Liivamäel oli mitu kivi, poisid käisid kookimas, üks leind raha sealt. Teise aasta urätnik käis poisi käest saamas. Poiss saand peenra äärest 2-toobise toobi täie raha. Käisid Soomes, urätnikud otsisid taga. Teise aasta ostis koha. ERA II 62, 501 (35) Jaan Oonemar Kullamaa, Piirsalu v., Turvaste k., Raja t. Pärit Kuie k. 86.a. Rudolf Põldmäe 1933
Risti kirikust umbes 1 1/2 km. kaugusel Risti koolimaja juures asub kivi, mida nimetatakse "Vintriku" kiviks. Vanarahvas räägib kivi kohta järgmist: Rootsi-Vene sõja ajal maetud sinna alla Rootsi ohvitser, nimega "Vintrik". Mõisa teopoisid tahtnud kord ohvitseri aardeid kätte saada. Saanudki selle osaliselt kätte, osa jäänud sinna. Öösel ilmutanud Vintrik end meestele unes. See kohutanud mehi niivõrd, et pole enam olnud julgust järele jäänud osa hauast ära tuua. Ka kivi, mille nad haualt kõrvaldanud, jäänud pääle lükkamata. (See seisab sääl praegugi.) Sest ajast on sääl sageli "vaime" nähtud. Isegi kontstaablid on inimesi hoiatanud, et nad säält mitte liiga ligidalt mööda ei läheks. ERA II 226, 494/5 (2) Jaan Teesaar Risti, Kloostri v., Audevälja k., Rehe t. 74 a Evald Teesalu s. 1925, Audevälja algk. 6. kl. õpilane 1939
Venesõja ajal oli saanud üks ohvitser surma ja ta oli maetud Kõmastisse maha /---/. Hauale pandud kivi pääle,/---/. Selle mehe nimi olnud Vintrik, nii on ka kivile nimetus Vintriku kivi. ERA II 165, 553 (2) Jutustanud 7. V 37 a. Linda Palder 20 a. vana, Kloostri vald, Kõmasti küla, Alu talu. Johannes Elving sündinud 7 sept. 1923 a. Kloostri vald, Määra küla Kõrtsu talu. Kloostri algkooli V kl. õpilane
Risti kihelkonnas, Risti koolimaja juures asetseb kivi nimega "Vintrikukivi“. Vene - Rootsi sõja ajal löödud seal Rootsi ohvitser nimega Vintrik, ja sinna maha maetud. Ta haua kõrval asetseb kivi nimega Vintrikkivi. Seal nähakse täna päeval viirastusi. ERA II 226, 461/2 (4) Aleksander Heinmaa (pärit Kirikküla Paju talust) Risti, Kloostri v., (Hattu) Metslõugu k., Ojama Madise t. s. 1890. Koguja Erich Heinmaa s. 1925, Audevälja algk. 6. kl. õpilane 1939
Rahvasuus on mitmeid lugusid selle kohta, miks Risti kiriku torn selline, justkui poolik on.Kord Vanapagan niitn Saares (Pakri saarel). Löön vikati kivisse. Südametäiega võtn kivi ja tahn Risti kiriku torni pihta visata. Õnnetuseks libisen jalg lehmamusta lasu sisse ja Vanapagan vääratan ja kibi kukkun kääst maha Risti nõmme. Seda kibi (või õigem küll on seal mitu kibi reas) hüütakse praegu ikke Tondikibi või Tonditrepp. Mõnikord olla nähtud seal Tonditrepi juures ka vaimusi, sellepärast inimesed kartvad seda. ERA II 159, 316 (38) < Risti khk., Kloostri v., Kirikküla < Vihterpalu mõis E. Ennist < Marie Kantberg, sünd. 1867. a. (1937). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Kord elanud Kloostri vallas Kirikuküla lähedal suures ja paksus metsas kole Tont. Ta käinud tihti küla elanikke kimbutamas. Rahvas teinud ka talle kurja mis võinud. Nii läinud tükk aega mööda. Viimaks ilmus Tont jälle nähtavale. Seekord aga olnud tal hulga kurjemad kavatsused kui enne. Ta tassinud hulga kive kokku, küll väikesi, küll suuri, ja otsustanud nendega loopida uhke kiriku puruks, mis asetsenud küla keskel. Tont oli kogunud paar päeva rammu suurte kivide viskamiseks ja sammus siis ühel õhtul üle karjamaa oma kivide juurde. Seal mõõtnud ta silmadega torni kauguse ära ja tõstnud suure kivi õlgadele ning hakanud hoogu võtma. Kuid karjamaal olnud lehmade musta ja sigade junne ning Tont libises nende sisse ja kukkus ninali. Seetõttu läks ka kivi õige ligidale ja kukkus paar kilomeetrit siiapoole kirikut. Siis võtnud ta teise kivi, natuke esimesest kivist väiksem, ja visanud selle. Kuid ka siis kordunud vana lugu ja teine kivi kukkunud esimese kivi kõrvale, umbes kolme-nelja meetri kaugusele esimesest kivist. Siis visanud ta veel 6 kivi, ja nendega juhtus samasugune lugu nagu eelmistegagi, kuigi need olid igakord eelmisest väiksemad. Visatud kivid jäänud kõik ilusasti ritta ja rahvas ristinud nende kivide nimeks Tonditrepp. Kes aga soovib seda vaatama minna, see peab ka teadma, kus ta asub. Tonditrepp asub nüüdses riigimetsas, umbes 2 kilomeetrit Risti kirikust eemal mere poole. ERA II 226, 375/7 (1) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. A. Viil < Julja Viil, sünd. 1901. a. (1939). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Vanapagana heinategu.
Peale Tondi surma tulnud sinna elama veel Vanapagan. See olnud palju parem kui Tont ja pealegi ilusam. Tal olnud ilus kitsehabe ja väike sabajupp ning pääle selle veel teravad kikkis kõrvad.
Jõudnud suvi. Inimesed läinud heinamaale heina tegema. Ka Vanapagan käianud vikati ära ja läinud suurde ja laia Suuresoosse heina niitma. vehkind seal mitu päeva järjest ja löönud ühel päeval vikati kivisse, nii et raksunud kõik kohad kohe. Suure vihaga haaranud kivi ja visanud selle koleda tuhinaga lendama. Kivi viinud Kirikkülaliste kiriku poole torni ära ja jäi peatuma teisel pool merelahte Paldiski lähedale Lauküla juurde, kus ta ennemalt oli taluperemehel lauda seinaks. Kui teda pole ära viidud ega lõhutud, siis puhkab ta praegugi veel seal.
Kes aga soovib seda kivi näha, see võibki seda, ning kirikutorngi on pikuti poolik ja seisab nii praegugi.
ERA II 226, 379/80 (2) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. - A. Viil < Julius Viil, sünd. 1901. a. (1939).
Kurkse rannast umbes 3 km eemal Tuipalu metsas asub Tonditrepp. Selle kohta räägib rahvasuu järgmist. Et Vanatühjal esimene katse nurjunud, selleks katsunud ta teistkordselt, seekord juba teisest küljest. Nüüd valinud ta ise parajad kivimürakad Suur-Pakri saarelt. Kolm kivimürakat mahtunud tal parajasti kindapöidlasse, teisi hoidnud ta mütsi all. Aga läbi mere tulles puhunud tuul tal mütsi ühes kividega peast ära. Kivid kadunud kohe sulpsatades vette, ainult müts jäänud vee pääle ujuma. Kui Vanatühi juba Tuipalu metsa jõudnud, seadnud ta kivid ülestikku lingule ja keerutanud. Äkki libisenud Vanatühja jalg libedal samblal ning Vanatühi lennanud mürtsudes pikali lingu kõrvale. Nähes ja aru saades, et tema jõud jumalakojast üle ei käi, põgenenud Vanatühi otse üle mere ja pole lubanud enne tagasi tulla, kui kirik ise ükskord maa alla vaob. Kivid on praegugi veel seal ja nad kujutavad endast trepi astmestikku. ERA II 226, 504/5 (11) < Risti khk., Kloostri v., Audevälja k. < Kullamaa khk. E. Teesalu < Johan Aasma (1939). Vrd. HVM I, muist. 40 B, K.
Vanapagana
kinda pöidlatäis kiva.
Baltiski lahe kaldalt,
kõrgelt kaljukünkalt, Harju-Madise kiriku esiselt avaneb ilus vaade
Baltiski lahe ja üle lähidaste salude, niitude ning väljade.
Paremal üle hõbedase lahe, Kurksi neemel, kollendavad küpsed
viljaväljad, vaheldudes roheliste niitudega, lahe sopis sinavad
kerges udus madalad metsaheinamaad ja lõunas jälle kuldsed
viljaväljad roheliste salude vahel ääretu lapilise vaibana. Lahe sopis, Kaarnavälja heinamaadel, eraldab silm madalate
kaskede vahel heinaküünide hulgast kergesti suure liukivi,
ümbruskonnas ainsa omasuguse raudkivimüraka madalal sooheinamaal.
Üle heinamaade sinavad silmapiiril Risti kihelkonna metsad tõusval
kõrgustikul, mille kohal sirgub valgendes Risti kiriku torn.
Harju-Madise rünkast umbes kilomeetri kaugusel karjasmaa äärelt puie vahelt paisab lai raudkivide põnk, kuhu kuhjatud mitukümmend raudkivi, mõned nendest talumajade suurused. Kõrgemal kivide vahel liivases pinnases kasvavad üksikud sihvakad hiiglakadakad ja kõigutavad omi valgete õiekobaratega kroonitud päid pihlakad, kuna kivivaret, nõndanimetatud Kividemäge, kaugemalt tihe kadabik üksikute sahisevate haabadega piirab. Kadabikus tilisevad karjakellukesed ja määgivad lambad Kividemäel, kus tallekesed kepsu lüües kivilt kivile hüppavad ja poksimises võistelvad.
Sealsamas kivide vahel vilksatavad peitu mängivate laste valgejuukselised pead ja huikab liukivil liusklemisest tüdinenud karjane kõrgema kivi tipul, et salud vastu kajavad... Siin on karjalaste kogumiskoht ja mängupaik. Siin on suvel nende mängupaik hommikust õhtuni, nende armsam asupaik, kus iga puu, põõsas ja kivi oma ise nime kannab. Siin kivide ja põõsaste vahel liiguvad aga sala ka muinasjutulised vaimud hallist aegist, vahetevahel maapõuest ja kivide alt nähtavale ilmudes. Ei puudu ka pahad vaimud, kes öö varjul kivide alt oma koobastest välja roomavad ehk sääl häälitsevad ja oigavad. Siis muutub Kividemägi kardetavaks, õudseks. Häda lastele, kui nad selleks ajaks veel Kividemäele jäänud... Pühapäeva hommik. Päike kuldab Kividemäge, särades kastetilkades heinakõrtel. Ümberringi pühapäevalik vaikus, mida segavad ainult karjakellukeste tilin ja käo kukkumine salus. Hilju liiguvad pikad kadakad ja tasa-tasa sahisevad haavad. Eemalt kostavad palvetajaid kutsudes Madise kiriku kella tuttvad löögid, millele Risti kiriku kell kauge sumiseva kajana vastab... Teiste karjaste hulgas on täna, pühapäeva puhul, ka Sauna-Mari, kehv eideke, kes oma musta-küütu lehmaga karjamaa serval saunalogus elutseb, millest pool lehamalaudaks eraldud. Äripäeviti karjatavad lapsed ka tema küüdikut, kuna eideke selle eest pühapäeviti lastel karja aitab hoida, peale selle neile muinaslugusid jutustab.
Siis koguvad lapsed kadabikus hulganisti eidekese ümber, tõmbavad, teda kättpidi ja seelikust sikutades, ta haljale murule ja paluvad: "Jutusta meile midagi, jutusta, ole pai!" Eideke toriseb, enam sunnitult kui tõsiselt, kuid algab siiski peale vähest vaikimist kirikukellade helide saatel: "Olgu siis pealegi: Kõnelen teile täna, kust sai Kivimägi ja Kaarnavälja liukivi oma kohale." Lapsed asetuvad eidekese ümber, kes väikseid päivitanud jalgu linnupoegade kombel istumise alla koondades, kes pikuti, peokestega lõuga tugedes, ja eit algab: "Ristil ehitati kirikut. Kiriku ehituspaiga lähedal oli enne kõrts, kus palju viina joodi ja kakeldi. Vanaõelusele ei meeldinud kiriku ehitamine. Ta kartis, et mõned joodikud kiriku lähevad ja kõrtsist võõrduvad. Ta otsustas kiriku hävitada. Kiriku ehituse juures seisis aga rist, mis Vanakurja eemale peletas. Ta ei jätnud siiski oma kurja nõu, vaid noppis labakinda täie suuri kiva, et nendega eemalt pilludes kiriku purustada. Kividega sammus ta kaljurünkale, kus praegu Madise kirik, ja hakkas sealt pilduma. Head vaimud olid aga kiriku ehitamise poolt ja püüdsid Vanaõela nõu nurja ajada. Niipea, kui ta esimese kivi viskas, tõmbasid nad viskajal jalad alt. Vanaõelus prantsatas selili, visatud kivi langes aga poole maa peale Kaarnavälja heinamaale. Sellest sai liukivi. Niipea kui Vanaõelus viskamiseks järgmise kivi välja valis, tõmbasid head vaimud tal jälle jalad alt ja kivi langes merde. Vanakuri turtsus tuld, aga ei võinud midagi parata iga kivi, mis kiriku pihta sihitud, langes merde, viskaja aga käpuli ehk selili. Ta lahkus vihaselt visamise kohalt ja jättis sellest ajast oma kurja nõu. Risti kirik sai aga valmis ja seisab tänini omal kohal, kõrts on aga kadunud. Sinna paika, kust Vanaõel kirikut pillunud, ehitati koguni veel teine kirik, sest sai meie Harju-Madise kirik. Kui Vanakuri viskamise paigalt lahkus, leidas ta kinnast kätte tõmmates selle pöidla seest veel mõned kivid, mis ta maha puistas. Nendest sai Kividemägi. Tema kinnas oli nii suur, et juba selle pöidla sisse kõik need kivid siin tervelt ära mahtusid. Vaadake, lapsed, sellepärast seal kivide all paharetid asuvadki, kes öösiti oma koobastest kurja nõuga välja ronivad... Aga nüüd minge ja vaadake, et pahur must jälle üle aia vilja pole läinud: kella heli kostaks nagu kaugelt väljalt!" Rahvajutu ainetel J.V. Kodu nr. 13 (28), 1922, lk. 243.