Salapärase nimega (Englema, Englemaa) põlisküla.
Änglema kandist on üles kirjutatud järgnevad mälestused ja jutud
Vanasti oli metsa sees üks talu Puupaksi koht. Sealt läheb tee Tänavjärve. Vedamaa kõrts oli Tänavjärve ääres. Seal käisin sees, jõime õlut veel 68 aastat tagasi. Kõrts oli sellepärast sinna tehtud, et Riguldi mehed olid Tallinna piiritust viimas, siis üle Suuresoo oli tee.Tammevaadid olid 40-vedrused [vn. bedpo] ja mis nad olid, sinna läks ikka kõvasti sisse. "Kuumutamine" käis. Puuriti augud vaadi sisse. Ja siis kui jaamas juba vaat tühjaks tehti, siis pandi vett peale ja tilk jäeti sisse ka tühjendamise ajal. Siis loksutati hästi. Ükskord me, koolipoisid, leidsime Vihterpalu meeste kaks vaati. - Mehed olid niipalju juua täis, kaotasid ära, teine päev tulid järgi. Me leidsime ja hakkasime ka "kuumutama". Nii kõva viin sai et. Ükskord kolm aami oksjoni peal müüdi maha, siis, kurat, nagu rehepulkasi oli seest täis. Neil oli kubjas kaasas küll, et keegi maha ei jää, aga eespool mehed tegid oherdiga augu sisse. Mailmatu pikk voor, ega ta kõike ei jõua näha. Lähkrid olid kohe kaasas meestel regede peal. Suvel ei aetud viina, aga talvel. Padisel oli viinavabrik, Vihterpalus oli viinavabrik siin. Katel on vist praegu alles veel. Pidi olema. RKM II 434, 209/11 (2) Arnold Arend Risti, Hatu k. s. 1908. Koguja Mall Hiiemäe 1990
Hindaste, Veski ja
Tänavjärve tekkimine. Kord olnud seitse aastat suur põud. Puud
kuivanud ja rohi närtsinud. Siis pääsenud tuli lahti ja põletanud
turbasse suured lohud, kuhu kogunud vesi ja tekkinud aegamööda
järved. ERA II 226, 563/4 (5) Madis
Liivanõmm Risti, Kürema k., Liiva t. 77 a. August Niinemets Variku
algk. 6-kl õpilane 1939
Hiiekoht Vihterpalu vallas Englemaa küla karjamaal, kus üks kaunis suur mägi on, mida Taraperemäeks kutsutakse. Nüüd veel käivat rahvas igal Jüripäeval seal mäe peal, kus suuri tulesid tehtavat, püssi lastavat, pasunaid puhutavat ja härja moodi karjutavat, millest siis loomade õnne loodetavat. Kui Jüripäeval seal mäel niisuguseid tempusid tegemas ei käida, siis olla kariloomadel palju äpardusi. Seda ustavat seal karva pealt tõsi olevat. Jung III: 113 Ris 11 < A. Suurkask Viljandist
2014. aastal kirjutasid Risti kooli õpilased üles meenutused Puuna poe ja silla kohta. Neid kirjatöid saad lugeda SIIT ja SIIT.
Vedama kõrtsi ase ja kelder. Vedama kõrts asus Tänavjärve lähedal, üle Suursoo viiva talitee ääres. Ligi seitsme kilomeetri pikkune talitee kulges mööda Kõrgeraba ja Läänemaa Suursoo serva ning seda otseteed kasutati muu hulgas ka piirituseveol Tallinna. Koha nimesaamise kohta on Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis säilinud järgmine lugu.Keset sood asub suur, lai kõrgem koht, kus peal on ka mõned talud, sest soosaartel on viljakas põllupind. Talvel käisid kaugemaltääre mehed sealt heinu vedamas, sest heinamaad seal olid. talvel käis sealt suur tee läbi Tallinna poole, mida mööda viinavoorid kui ka mõisaherrad käisid. Pärastise parandamise järel, võis ka suvel neid teid kasutada. Kui sinna kõrts asutati, pani rahvas selle nimeks Vedama. Sellepärast, et sealt käidi heinu talvel vedamas. Nüüd on kõrts juba ammugi kadunud, ning asemeloleva talu nimi on ka Vedama. ERA II 226
Kuni 1934. aastani oli Vedama talu metsavahikoht, pärast seda jäi talu viimase metsavahi kasutada. Praeguseks on vedama talu ase aimatav vaid soo servas lagendikul asuva rohtunud künka järgi. Hästi on aga säilinud samal soosaarel asunud kivikelder. Harjumaa pärandkultuurist. Tallinn 2008 Lk 146
Eve Jakobsoni mälestuste järgi asus Änglema ja selle ümbruse külaelanike muistne pelgupaik soode keskel Simisalu mäel, mis on ainult mõni meeter ümbritsevast soost kõrgem. Mäe peal, kuuskede all on väikese sauna suurune rändrahn, millel suulise pärimuse järgi muud nime pole olnudki kui Suur kivi. Hilisematel aegadel asusid künkal külast kaugele jäävad puisniiduilmelised liigirikkad heinamaasiilud, kus kasvab tänini rohkesti pärnasid ja kevadel õitseb kuldking. Nõukogude ajal Simisalu mäge ümbritsev soo kuivendati ja soosaare juurde viib maaparandustee. Kuna kaugeid metsaheinamaid enam ei kasutata, siis on puisniit hakanud kinni kasvama, kuid see vääriks paremat saatust. Harjumaa pärandkultuurist. Tallinn 2008 Lk 142