Siin vastasmaja, see metskonna maja, oli vaestekool. teda üks Knorring ehitas - mõisnik von Knorring. Temale oli unes öeldud, et tee head vaestele. Temal endal lapsi ei olnud. Ja tema laskis siis selle maja ehitada ja pärandas selle kapitali kõik vaestelastele ja sellest kapitalist sai ta nii palju intresse, et selle protsentidega sai kaksteist last üleval peetud siin. Koolipreili oli neil ja nad said hästi koolitatud. Paar last oli siitsamast ka - teised saksad olid talle öelnud: "Kui sa kõik omale korjad, kes siis tööd hakkab tegema."Ja siis, kui see Knorring juba surnud oli, siis, räägivad, kui siin keegi hakkas surema - üks laps oli surnud ära ja üks koolipreili ja - siis räägiti, et see Knorring oli enne seda näidand ennast. Laps on tahtnud - söögitoast läks uks alla kööki - laps on tahtnud minna alla kööki ja Knorring seisnud seal ukse vahel. Laps oli ütelnud: "Härra Knorring!" Ja teine kord oli teda nähtud seal kuskil. No need peaks ikka olema õiged jutud, siitsamast ju need lapsed on seda ise rääkinud. Ja siis see Knorring (noh, ta pühendas oma vara ja südame vaestelastele), kui ta suri siis võeti tal süda välja ja balsameeriti ja maeti sia aeda maha. Kuldkarpi oli pandud, no eks ta vast plekk-karp olnud. Keha maeti surnuaeda ja siin on see kivi, kus ta süda maetud on, raudaia sees nagu surnuaedades.Aga siis kui see metskond tehti, siis ei peetud sellest, see aed on maha võetud ja ma ei tea, kus see kivi on lükatud, kas ta seal kuskil on. RKM II 434, 233/5 (14) Gerta Jürissoo Risti, Vihterpalu v., Vilivalla k.s. 1906. Koguja Mall Hiiemäe 1990
Vanal ajal elanud
Vihterpalu mõisas väga rikas, kuid heasüdamlik mõisnik von
Knoring.
Kord näinud ta unes, et tema ümber on palju halvasti riietatud lapsi. Kõikide laste käed olnud sirutatud tema poole ja ühtlasi kuulnud ta üht häält endale ütlevat: "Halasta nende pääle!"
Varsi, pääle selle asunudki von Knoring lastekodu ehitamisele; millise asukohaks valinud praeguse Vilivalla külale kuuluvast maaalast tükikese maad. Nii valminudki von Knoringi lahkel toetusel Vihterpallu suur ning nägus kiviehitis; milles mitmed kümned lapsed on saanud kasvatust.
Von Knoring on väga armastanud lastekodu lapsi, ning üks tema viimastest soovidest olnud enne surma: tema süda maetagu, temale nii armsaks saanud lastekodu aeda. See, tema viimane soov leidnudki täitmist. Pääle surma lõigatud välja von Knoringi süda ja maetud kuldkarbiga lastekodu aeda, kus praegu võime veel näha raudaeda, hauakiviga, mille alla maetud mõisahärra süda. Rahva suu aga kõneleb, et see kuldkarp on ära varastatud varsi pääle matmist. Von Knoring ise on maetud ühes abikaasaga Vihterpalu surnuaia kabelisse. Praegu on lastekodu hoone tühi. ERA II 165, 631 (1) Juulie Manachoff end. lastekodu kasvandik Risti, Kloostri v. 81 a. Koguja Gerta Roovete, Risti täienduskooli õpilane, 15 a. 1934
Enne surma Gustav von
Knorring avaldanud soovi, et tema süda opereeritakse peale surma
rinna koopast ja maetakse ühe karbikesega vaestekooli rohuaeda maa
sisse. See soov olevat ka täidetud ja Gustav von Knorring´i süda
maeti tsink karbikeses balsameeritult rohuaia nurka. Praegu sääl on
näha koht, kus süda on karbikesega maetud. Kaks tamme kasvavad
kummalgi pool ja auk maa sees on vooderdatud kividega.Süda ühes
karbikesega on varastatud ära. Olevat tekkinud kuulujutt, et karp,
millesse süda paigutatud, olevat kullast.Miks Gustav von Knorring
sarnast omapärast soovi avaldas, selle kohta rahvas teab rääkida,
et Gustav von Knorring olnud muuseas kaunis ebausklik (võib ka
öelda: usklik) ja arvanud, et paljude eksimuste tõttu elus tema
pääle surma saaks kannatama südametunnistuse piina. Et seda
vältida, ta on lasknud südame hoopis kõrvaldada.
Palju tõenäolikum näib olevat siiski see, et vaestekool, selle ehitamine ja juhtimine oli Gustav von Knorring´ile tõesti nagu "südame külge kasvanud" ja sellepärast lasknud ta oma südame matta vaestekooli rohuaeda. EKLA, f 200, m 19:2, l 38/40 Johann Dunkel Vilivalla k. Risti köster 65 a ja Jüri Nahk Änglema k. 87 a, end. kooliõpetaja. Koguja Rudolf Zimmermann 1932
Gustav von Knorring´ist
räägitakse, et ta olevat olnud suur naistekütt. Tal olnud
väljaspool abielu mitu last, kuid keegi pole võinud avalikult
tõestada, et need tõepoolest tema on. Et ta mitte üksi
mõisnikusoost naistega ei leppinud, vaid ka lihtsaid taluneiusi
võrgutanud, saanud paljud tema läbi õnnetuks. See hakanud mehel
viimaks südametunnistust piinama ja sellepärast püüdnud
häätegudga omale südamerahu võita.
Temale olevat näidatud unes, et ta pidavat tegema head inimestele kuni 1852 aastani. Sellest unenäost saanudki ergutust vasetekooli asutamiseks.
Selle unenäo ta rääkinud oma sugulasele, ühele kasvatajannale, kes pääle tema surma oli varsti kooli eestseisja. See rääkinudki seda praegusele Risti köstrile, kes olnud omalajal sääl laulu õpetajaks.
Kuivõrd on sääl tõtt, selle kohta ei tea kindel olla, kuid levinud on see jutt õige laialt. EKLA, f 200, m 19:2, l 36/7 Johann Dunkel Vilivalla k 65 a. (Risti köster ) ja Liisu Ruderström Alliklepa k. 86.a Koguja Rudolf Zimmermann 1932